Elva triatlon

Pole sellel aastal ühelgi triatlonil osalenud. Seega tegelikult ikka natuke kripeldas hinges. Meelest oli natuke läinud juba, et miks mulle üldse triatlon meeldib ja kas see suvi möödubki nii, et ei osalegi kuskil? Tegelikult tuleb tunnistada, et , alateadlikult, on eelmise aasta IronMan70.3-e kurbus hinges ja kuidagi sealt tekkinud, soov/hirm mitte triatloni teha. Kusjuures, mai saanudki sellest enne aru, kui eile rajal. Et pelgasin katkestamist ja kukkumist ja põrumist. Olin eraldi ujunud ja rattaga sõitnud aga kolme korraga koos polnud uuesti teinud. Aga mõtlesin, et nautida võiks ju ikkagi. Seega kiikasin kalendrit ja voila- Elva kuupäevad sobisid.
See oli esimene võistlus selles mõttes, et polnud rajakaartidega tutvunud ja teadsin ainult distantise-750/20/5. Läksin kohale tavalise maanteeratta ja üldse kõige tavalisema varustusega, et mis sa ikka oma paugupilliga tuled, kui tegelikult midagi teha ei jaksa ja siis vaatad, kuidas maastikurattaga inimene su eraldistardirattast mööda sõidab? Seega, tavaline maanteeratas ja vana trikombe, sest uus oli välja laenatud ja üldse….. null ootust ja ainult soov läbida, siis pädes kõik.

Ujumine oli Verevi järves. 750m . Start anti 2 minutit peale mehi. Kalpsasin sisse ja hakkasin ujuma. Ainult naised ümberringi. Kummaline oli, et teed kaks tõmmet üks jääb selja taha ja järgmised kaks ja järgmine jääb maha. Juba teise poi juures avastasin, et need päris ujujad ja sportlased on eest ära tõmmanud ja teised kuskile maha jäänud. Egas muud polnudki, kui ujusin mõnusas üksinduses. Püüdsin tagaotsa mehi kinni ja lihtsalt ujusin. Nii nii nii nii mõnus oli. Lihtsalt, kuidagi jube kiiresti sai otsa. Oleksin tahtnud veel ja veel ja veel ujuda. Aga egas midagi, jäänud oli ratas ja jooks.
Vudisin ratta juurde ja panin ajama.
Eeem, jalad peaksid kerima? Ratas peaks liikuma? Eeem, mis toimub? Kiirus on 27km/h ja no ei lähe kiiremini. Pärast vaatasin rajaprofiili ja sain aru küll. Esimesed 5km oligi ronimine, mis omakorda tähendas, et tagasiteel tiksus 42 rauas koguaeg ja mega mõnus oli lasta. Aga silmasin ees esimest tüüpi. Olgu, võtame järgi. Tegelikult enne, kui mehi püüdma hakkasin, jõudsin mõelda, et ahjaaa tegelikult tulin ainult nautima ja läbima, et kui ei jaksa kiiremini täna sõita siis pole ju ka hullu, eks? Aga siis läksid jalad kuidagi lahti ja seljad hakkasid hoogsalt lähenema. Siis tuli sõidu nauding ja eufooria ja see tunne, et kõik on nii ilus ja päikseline ja äge. Suu kiskus kõrvuni ja no nii mõnus oli. Nii Nii Nii mõnus.
Tagasi teel oli üks “tore” mees. Ahjaa, enne seda sõitis must üks eraldistardi rattaga naine mööda. Nii, olgu, polnud mul talle midagi vastu panna aga nüüd näen sama selga lähenemas. Sõitsin mööda ja see tüüp, keda alguses silmasin on jälle ees. Sõidan mööda ja hetk hiljem sõidab tüüp minust mööda. Olgu! 😀 Mõtlesin, et fine, et ongi selline tüüp, kes pingutab ainult siis kui naine tast möödub?!?Järgmisel hetkel tuli tagant teine naine, sõitis minust ja tüübist mööda. Tüüp sõidab temast mööda ja tema oma korda temast ja nii nad lihtsalt korda mööda sõitsid…. Ma püsisin lubatud kauguses ja juurdlesin tüübi tilli pikkuse ja ajukäärdude rohkuse või siis vastupidi puuduse üle? Ja juba oligi rattalõpp. Jõudsin jälle mõelda, et issand, kui äge ja hea mõnus ja issand ma armastan triatloni ja kas tõesti juba ratas lõppeb? Kas tõesti rohkem ei saaks?
Jooksususs ja jalga ja viimane pingutus. 4 ringi metsas pehmel pinnasel.
Esimene 500m ei saanud jalad jälle üldse aru, mis nad tegema peaksid. Kuna sama ring oli kõigil siis tekkis tunne nagu seisaksin paigal, sest kõik lõpetavad mehed möödusid minust nagu postist. Kiikasin, et tempo oli sel hetkel 5:22. Mõtlesin, et oi, ma vist kiirelt kõrvetan ennast läbi? Siis mõtlesin, et ahh savi, kestan kaua kestan, esiteks ainult neli ringi ja ma tulin nautima. Siis pidasin dialoogi, et kas sa praegu tõesti naudid? Seal oli üks tõusu sutsakas, selline ülijuurikane ja lahtise liivaga ja noh rõve. Läksin tibu sammul üles ja jalgades oli selline tunne, et oleks nagu mega pikast tõusust üles läinud ja läksid täiesti täis. Mõtlesin, et äkki on ok ka kõndida? Siis mõtlesin, et ei. Lähen omas tempos ja lihtsalt liigun. Umbes sama dialoogi pidasin kogu jooksu, et savi aeg ja koht. Nimelt sain aru, et ujudes olin naistest suht ees otsas. Rattal möödus must üks nooruke tips, kelle pärast uuesti kinni püüdsin ja siis enne lõppu veel üks noor. Seega ees ei peaks minu vanuseid väga palju olema? Samas sain aru, et enne jooksu ei mõtet midagi ennustada, sest joosta endiselt ei jaksa. Ja neljandal ringil läks must üks naine mööda. Sain kohe aru, et see on nagunii minu vanuseklassi oma. Aga tema jooksusamm oli üpris erinev minu totaalselt surnud sammust. Püüda teda ei jaksanud, ei jaksanud isegi mõelda sellele, vaatasin ainult sammu ja mõtlesin, et ilus on. Mis siis, et minna oli mingi 500-600m. Ja siis see viimane tõus…. Jooksin üles omade erugutuste saatel ja mõtlesin, et kukun kohe pikali ja ei jaksa ühtegi sammu enam teha, vajutasin kuskilt veel kaks käiku juurde. Ja siis tuli õnneks lõpp. Sammusin kiirelt kuskile kõrvale ja heitsin pikali, see oligi kahe viimase käigu lisamise võti, et kohe heidan pikali ja puhkan. Maapind oli nii hea ja nii mõnus. Omad tulid juurde ja rääkisid. Ma tegelesin ainult hingamisega. Aga nii hea tunne oli ennast totaalselt ja täiesti tühjaks tõmmata. Kõik, mis sees oli sai välja ja viimased kaks käiku lõpuks leidsin ka üles. Noh, üligigamega äge. Triatlon on nii äge! 🙂
Ilusa pingutuse eest sain oma vanusegrupis kolmanda koha ja tips kes must mööda jooksis, oligi minu vanusegrupi oma. Aga pole hullu, jäin kogu võistluse ja enda sooritusega mega rahule. Nautisin totaalselt ja täiega.

Ja tegelt läks hammas ikka hullult verele 😀 Samas, just pigem lühemate distantside peale, et peab siis koguaeg ülemõistuse ebanormaalseid asju tegema? Olen endale tõestanud küll, et kui eesmärgi sean siis täidan selle ja poolikut on juba kaks korda tehtud. Aeg oleks muid asju ka teha ja lühemaid triatlone nautida 🙂