Ühesõnaga! EI, tegelikult paljude sõnadega ja mulle omaselt gramm ülevoolavalt kirjutan paari reaga, kuidas mul läheb. Paremini! Nagu ikka on iga languse järel tõus. Praegu on tõus, selline mõnus ja sujuv.
Pean ütlema, et kui oktoobris oli olukord must ja siis nats mustem ja enesetunne oli nagu 102 aastasel vanaproual, kobedal aga ikkagi vanaproual ja pelgalt elus olemine tekitas pidevat ja püsivat valu, siis ma leidsin nats leevendust olukorrale! Soovituse peale seadsin sammud Ivo Koltsi juurde, kes tõdes, et jah olen standardne juhtum- vajan üsna palju tööd ja ravi aga saan jalad alla ja uuesti kõndima. Kalli raha eest, seda küll, aga vahel on iga sent kulutamist väärt. Täiega ja totaalselt. Peale esimest kahe tunnist ravi suutsin juba enamvähem püsti seista sirgelt ning autost välja ka tulla ilma, et mu ilmet valukrimass varjutaks. Peale teist ravikorda hakkas uuesti mu näole naeratuse vari ilmuma. See oli nii mõnus tunne, selline kergus tuli kehasse. Olla mõni päev ilma valuvaigistita oli eesmärk. Suuta lihtsalt eksisteerida ilma valuta.
Siis sõitsin kaheks nädalaks Itaaliasse. Ujusin jahedas merevees ja päevitasin aga omg, kui hea oli ujuda. Alguses 400 m ja varsti juba pikemaid otsi. Jalutasin ja Nautisin. Kui alguses nägi asi välja selline, et kingad pani jalga mees ja sokid ka. Ei no mitte korraga, eksju. Erinevatel hetkel ikka. No ei kummardunud veel endiselt nii, et valust pisarad silma ei tuleks siis puhkuse lõpuks panin ise endale jalanõud jalga, sidusin ise Vansude pealu kinni. No see oli minu jaoks juba metsik progress. Nats parem. Ei, tegelikult- Palju Parem! Valukaid krõbistasin aga ma sain olla ilma pideva näriva tundeta.
Ja niimoodi siis pisitasa on olukord paremaks kerinud. Jah, on olnud ka tagasilööke aga need on olnud väiksemad, kui progress. Pisitasa on fain. Pisitasa on hea. Pisitasa toob naeratuse suule! Jess!
Täna hommikul käisin ujumas. Üldiselt tahaks öelda, et kes see ujumise vahepeal raskeks tegi? Ahh? Jummel, kui raske oli. Aga see lihasväsimuse tunne- issand, kui hea. Istun läpari taga, käed on väsinud aga ma olen nii õnnelik. Tulin peale ujumist riietuma ja panin seistes sokke jalga ja pükse ka ja rõõmustasin. Mõtle, ma saan seda teha suhteliselt valuvabalt. Teate, kui te oskate nii pisikestest asjadest elu siirast rõõmu tunda siis kõik muu elus muutub ka ületatavaks.
Ma püüdsin seda sama mõtteviisi hommikul on tütrele rääkida, sain ainult silmade pöörituse osaliseks. Aga jah, vahel või tegelikult enamasti, tuleb elus olla alandlik ja hinnata hetke ja olemasolevat. Step by step!
Aga, ma lihtsalt olen praegu õnnelik, et nats on parem. Jalutan, suusatan, teen jõuharjutusi (olgu öeldud, et varem olid need mu soojendusharjutused aga nüüd jäävad lihased haigeks), ujun ja kõige selle juures on suu kõrvuni! Ma saan seda teha. Mul on savi, mis ajaga, mis tempoga. See, et ma saan on oluline.
Ahhjaaa. Ükspäev tegin tööd ja juhe oli maksimaalselt koos. Kuna aeg pressis peale, siis mõtlesin, et keskendumisvõimet saab kõige paremini kokku korjata kehalise tegevuse ja koordinatsiooniharjutustega- kaks- kolm minutit ja fookus on tagasi. Haarasin hüppenööri ja keksisin kaks minutit…… Nooojah peale seda ei teinud üsna mitu mitu mitu päeva midagi. Neelasin hommikul ja õhtul valuvaigisteid ja noh nii oligi. Seega ühtegi hüpet eeldavat asja ei tee. Kas kunagi teen? Kes teab, praegu on igasugune põrutus ja rotatsioon välistatud tegevuste all.
Aga siis nagu ikka siis uuel aastal uue hooga. Praegu ja täna on eesmärk sellest pehmest udusulepadja kehast uuesti midagi vormida. Midagi sellist, mis kannataks enesekindel olemist. Kes tahab mulle rääkida, et igas kehas saab enesekindel olla siis jaaa, loomulikult saab. Kaalunumber on jumala okei aga voldike mis siit ja sealt üle kummub ei ole visuaalselt ilus vaadata endale peeglist. Ja noh varsti tuleb puhkus, kus tahaks ilusam ja tugevam olla, kui praegu.
Nii, et siis jah tervemaks ja tugevamaks ja ehk kirjutan ka vahel jälle ja ehk ka sagedamini.
Päikest,
R.
Regiina trennijutud 